Graz

Graz üllatas mind oma kahe palgega. Ühelt poolt armas, ilus, idülliline austria-itaaliapärane linnake, teisalt mõneti valuline, ülihaledalt kerjavate inimestega, abordivastaste plakatitega jne. Ilmaga mul eriti ei vedanud, aga ehk oligi nii parem, kuidagi kodusem. Aga hea, tagasiootava tundega lahkun siit siiski. Ühest jutlusest kuulsin kunagi mõistu- või siis pärisjuttu sellest, kuidas keegi mees olla mõnda aega kloostris olnud, et siis asjast oma arvamus saada, ja kui ta siis viimasel päeval kloostriülemaga rääkis, oskas ta ainult halba välja tuua, et üks munk olla looder ja teine joodik, mille peale õpetatud kirikumees kostis, et jah, mesilinnud lendavad ikka õitele ja kärbsed sõnnikule...
Ja kui mu blogi lugeja kunagi peaks siia juhtuma, siis - otsige kõrvitsaseemneid! Neid on siin küll shokolaadis, jogurtis, kaneelis - igal moel. Ülimaitsvad!

Pildid Grazist siit!

Koolitusreisid

Üks hää asi, mis mu elukutse juurde käib on igikestev õpe. Eriti meeldiva osa sellest moodustavad välisreisid - järele veetavad vurisevad kohvrid, pikad lennujaama koridorid ja tax free shopid, ohutusabinõude ettenäitamine, kerge ärevushetk õhkutõusul, õhuaukude kõhuõõnsustunded, pintsakud, lipsud, kõpskingad, läptopid, arusaamatus keeles targakõlalised mobiilikõned, hotellid, viisakad taksojuhid, hommiku bufeelauad, banketid, ootamatud üllatavad momendid, ootamatud pahandavad momendid, väsimus, koduootus, pesupesu...
Ma vahel mõtlen, et milleks seda kõike vaja. Saab ju igaüks tarku raamatuid kodus ka lugeda. Aga eks see ole ometi suur osa turismist, mis eriti raha sisse toob.
Viimase aasta jooksul olen käinud nii mõnelgi üritusel ja seda ikkagi nö anonüümse raha eest, mille eest mul endal vastutada ei tule, kui siis vaid selles osas, et ma siis ka tõepoolest omandaksin pakutava. Tavaliselt on see ka õnnestunud, va talvine paaripäevane koolitus Milanos, kus kogu tarkus must suure kaarega üle lendas - sest polnud baasteadmisi, kuhu see ankurduda võinuks. See omakorda viis mind mõtteni, mille ma nö endale teadvustasin, et tarkuselosse õhku ei ehitata, alati peab millegi arusaamiseks eelnema mingi alusteadmine ja sellele omakorda teine, jne, jne. Kui puuduvad vundamendikivid, siis sellele ehitatud seletamatud arusaamad võivad olla vägagi ekslikud, mis jälle omakorda paneb küsima - kas pole mitte demokraatia e massiotsus tähtsates asjades vägagi viltune otsus, sest see põhineb "kes kõvemini karjub" ajakirjandusel ja emotsioonide manipuleerimisel. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Vaid ikka rahast. Miks seda ebaõiglust ikka nii palju on? Kusagil keegi - nagu mina - sirutab neljatähelises võõrsilmajutuses valge teki all oma varbaid, samas kui keegi kannatab tõsises puuduses ja tal selle lahendamiseks pole ühtegi valikut, või siis kui inglased andsid loa inimese-looma hübriidembrüode loomiseks, eesmärgiga nagu ikka - pikendada oma aastaid planeedil maa -, samas kui teisel pool koduplaneeti sureb miljoneid lapsi nälga Eks ole ikka kasuahnus see kõige kurja juur tekitab seda, aga seda me teame ju kõik ja teame ka seda, et eetiliselt on see väär, kuid midagi selle takistuseks ka ei tee. Ma vahel mõtlen, et kuidas maailm muutuks siis, kui silmas ei peetaks enam omaenese kasu vaid teise kasu. St, et ma annan endast/endalt nii palju ära, kui võimaik ja see ei teeks mulle kahju, sest samas annaks keegi teine / teised mulle vajamineva tagasi. Millise tasakaalu see looks? Võibolla väikeses grupis see toimiks, suures... ma kahtlen. Eks ma siis alustan endast ja võtan neid koolitusreisegi kui kingitusi ja katsun omalt poolt väikseid häid üllatusi edasi anda. Tjah.

Ma mõtlen vahel, et miks...

Miks on see nii, et inimene nii vähe õpib teiste vigadest ja enda omadki jäävad kasinaks, olgu need siis nii kibedad kui tahes. Kui lapsele õpetatakse, et tuli kõrvetab, siis ükskord pistab ta ikka käe tulle ja näebki, et kõrvetab ja õpib sellest. Suurest peast enam nii õppust ei võeta. On see siis õppimisvõime või tahtevõime langusest, ei tea. Joodikul ja suitsetajal on ikka hästi teada, kui kahjulikud nende harjumused on, aga teadmisest üksi ju ei piisa.
Kunagi käisin pühapäevakoolis. Oli ilus aeg. Seal me õppisime kui lambukesed, kuidas hundi eest hoiduda. Umbes sellesarnane skets või siis pantomiim sai kunagi selgeks õpitud. Mängisin ise veel seda kurjemat poolt. Nüüd tagantjärele vaadates küsin endalt, kas jäin ma sellest puutumata ja mõjutamata? Ei, ei jäänud. Aga tagantjärele saan aru küll, et oli kopsakas tarkusetera. Ehk nüüdseks ja edaspidiseks :)

Ta tuli, ma tundsin teda õhus...

Sellest ma tunnen ära kevade - lõhnas. Täna hommikul tööle sõites oli see esimene asi, mida märkasin - magus ja veidi umastavs pakatavate pungade lõhn. See lõhn meenutab alati midagi - tudenginoorust, Tartut, väikest vihmasabinat ja ootust....millegi saabumise ootust. Ja see ootus on põnev - nagu raamat - mida toob see aasta? Minu harjumuspärane aastaring järgib siiani koolikalendrit - uus tööaasta hakkab ikka sügisel, peale suvepuhkust. Uus ooteaasta algab aga kevadega, vihmasabina ja hiirekõrvadega.
Mul on veidike kahju, et ka sellel aastal tunnen ma kevadhõngu kodust veidi kaugemal, Turus. Samas, ehk see paneb seda ka rohkem märkama - selle ootusega lisandub ka kojumineku ootus. Jah, aastad on must kasvatanud kodumaa armastaja, hoolimata selle rohketest vigadest. Võib-olla tuleb see sellest, et sinna on aegapikku ka kõige rohkem sõpru soetatud, siiski, ehk midagi veel... Võibolla see, et kodumaaga seonduvad nooruspäevad ja nende magus meenutus teeb kõik meeldivalt nostalgiliseks. Või ehk midagi veel: keel, ühtemoodi arusaamised, ühtemoodi saatused ja nalja, ühed lapsepõlvemälestused, sarnased mängukannid, närimiskummid, kommid... Tjah. Ühtne ajaloo au ja häbi, ajaloost õpitud armastamine ja vihkamine, sangarlikkus ja reetlikkus, õiglus ja õigsus. Sarnases valguses kasvatatud lapsed, rahvas, riik. Mis ma ikka oma riigile ja endale oskan siis paremat soovida, kui et armas Jumal, ole meile armuline meie vigadele ja teenetele vaatamata.

Leidsin netist paar ülalkirjutatuga mitte just eriti tugevas seoses olevat tarka lauset. Aga head asjad tuleb ikka kusagile üles märkida. Pole enam sellist head vanaema mälu, mis kõik asjad meeles peab.... Unustamine on ju ka meie ajastu haigus.
Siin need on:

True Beauty……
The beauty of youth is physical.
The beauty of age is spiritual

True Life…

It is better to add life to your years
than to add years to your life.

Berliin

Kui keegi juhtub vaatama, siis siin on veidike pilte üleval.
Tõesti ma pean Berliini kohta ütlema, et üllatusin meeldivalt. Võibolla seetõttu, et mul selle linna suhtes erilisi ootusi ei olnudki, siiski näitas see mulle tänapäevast meeldivat palet, mida tihti moderniseeruvate linnaosade seas ei leia. Soovitan soojalt.

Hispaaniast

Ma ikka plaanin ja plaanin ja mõtlen mõtteis ilusaid lugusi välja, kuidas oma reisi Teile, kallid lugejad, kirjeldada, ent vaevlen minagi moodsa ühiskonna krooniliste probleemide all:) Kuid see tuleb...küll see tuleb.
Seniks aga veidike kroonikat Helinalt üks meeleolukas pilt:
Kuidas me jõudsime Salamancasse

Timor et tremor

Paari päeva eest käisin üle pika aja Tallinnas kontserdil. See nüüdsest mu kodulinn ja eks ma õpin seda ka nüüd tasapisi rohkem tundma.
Aga selline mõte kavast:
"Ma kardan, et mu kartus ei ole piisav ja mind paneb värisema mõte, et mu värin võib olla vaid pinnapealne. Siiski loodan, et see kartus on asjatu, kuigi kardetavasti pole selleks lootuseks suurt alust. Tahaks, et mu kartus saaks nii suureks, et enam ei jää muud üle, kui loota; tahaks, et värin saaks tõeliseks üle kere vappumiseks, mis lõpuks võiks osutuda rõõmujoovastusekrampideks." K Kõrver