3 päev

Chaumont-Les Cotes,Seyssel,yks kyla

Chaumont oli väike kyla körge mäe otsas,mille kaljunukist tipus asus töenäoliselt vana varemeis kirik.Sellest oli eristatav vaid roosiaken ukse kohal.Selline pooleldi roosipuusesse kasvanud pakkus sarnast vaikelu idylli nagu praktiliselt iga teine kyla siin.Tundub,et kogu kylaelu on välja surnud,vaid vahel köpitseb keegi aias.(Kuid kui aedu ja lillepotte vaadata, siis tundub,et keegi veedab lausa päevi nende kallal vöi on neil sellised saladuslikud päkapikud, millest muu maailm teadlik pole) Kus on köik inimesed?Vaatavad jalgpalli?/Ärkasime siis, kui varasemad pääsukesed juba uksest välja läksid.Venitasime meelega.Sveitsi poisid otsustasid paigale jääda, sest yhe neist murdis haigus,mille syyks saab kindlasti telkimist ajada (oi mul hää meel,et telki meil pole).Inimese juures on ikka huvitav teada saada ka seda,mida ta teeb,ja kuna aus töö pole häbiväärt,siis selguski,et haige poiss öppis ajalugu ja teine tundis juhtmete ja elektronide värki.Kui ma kylmikust piimapudeli vötsin,ytles ta röömsalt,et töötabki seal piimakombinaadis elektrikuna,kust see pudel pärit oli ja ma nägin ta pilgus teatavat uhkust.(Oma eriala ma tavaliselt vaikin maha, noh,kuidas ma ytlen kammimata peaga,et arst olen ja vahel ei peeta mu nägu ka auväärt radioloogiametile sobivaks,möni korts on puudu.)Palju ma siiski neist poistest ise teada ei saanud, sest rohkem rääkis nendega Maria. Ma kyll proovisin natuke saksa keelt,vastuseks vuristatud sveitsi dialekt käib mu niigi vähesele oskusele yle jöu.Aga mul on fantaasiat...palju selles on aga töde,on iseasi./Päev sai alguse kirikus.Seda pole kerge kirjeldada,miks ja kui hea see on.Palverännakut ilma kirikuta ei kujuta ette...nagu ka loodut ilma Loojata.
Hetkeks hommikul tekkis mul mäest alla minnes tunne,et köik mu kondid ja villid on imekombel paranenud,aga see osutus yyrikeseks,sest vaeva vili eriti tagasihoidlik ei ole ja andis endast peagi märku.Siiski pole mul plaanis sulle,kallis lugeja,teada anda, mis järjekorras mu villid taas valutama hakkasid.Vöibolla olen nende yle liigselt kaevelnud,sest see tundub lausa kangelastegu neid yles lugeda ja mulle pakuks väikestviisi isegi löbu isegi nende kirjeldamine,aga sellised detailid muutuksid juba liialt intiimseks ja kesse ikka taolist mula lugeda tahaks. Mainin siiski, et ma vaikselt unistasin oma siledakskulunud rännusaabastest,mis Maiega pidid kohekohe järele jöudma.Röömustasin ka selle yle,et polnud neid eelmisel sygisel ära visanud.Vöibolla matan need siia rännaku löppedes symboolselt maha...
Köndisime siis alla kylla apteeki,kuid sinna jöudes selgus, et on pyhapäev,mis siinmail tähendab,et apteeker on töenäoliselt kodus teleka taga vöi jagab päkapikkudele kärnerinöuandeid (on yldse taolist söna? Kunagi öeldi,et kits kärneriks ehk siis aednikuks).Shoppasime poest löunasöögiks juustu ja moosi.Elektrik poiss,kes meiega kaasa oli tulnud,suundus seejärel valveapteeki otsima.Siis tuli päeva esimene nael,mida ei saa mainimata jätta.Mul tuli hirmus kohviisu,mis kyll tingitud sellest,et vetsu saaks,kuna yleval kylas vaid stalini jalajäljed maas olid ja ma otsustasin sellisest eksootikast loobuda.Yhest veidi räämast hotellist me läksime mööda,ent kuna järgmine kinni oli,siis pidime tagasi tulema ja leidsime eest kohviku,mis veelgi syrrim ja retrom on kui Tallinna Liivalaia tn kohvik nimega kohvik.Justkui filmis.(Matile see meeldiks).Makist tuli prantsuskeelset laulu.Leti taga askeldas öhuke prillidega blond,kes nägi välja justkui elaks ta hotelli taga autoelamus.Leti ees sumises paar hommikust konjakimeest ning leti körvale oli ketti pandud väike peni,kelle nina ees paar tossust tyhja palli,kont ja närimiskalts olid.Andsin tädile kohviraha ja läksin juhenduse järgi vetsu otsima,kuhu läbi restoraniosa tuli minna.Restorani nurgas oli aga haigevoodi,milles ilmselt baaritädi ema oma eluotsakest veetis ning mind nähes häälekalt öu,öu tähelepanu nöudis.Lehvitasin talle (prantsuse keeles) nii edasi kui tagasi minnes,aga seda jäi vana naise jaoks selgelt väheks.Kohvi oli kange,liiga selgeks vöttis.Pärast suminate-möminate abipakkumiste tagasilykkamist asusime ikka jala teele...läbi metsade,pölduse karjaaedade,mööda pikki poriseid teid,millede äärde vähem poriseid alternatiive tekkinud oli.Vaated,vaated,vaated. Ilm läks järjest tuulisemaks,et löunapausi tegime bussipeatuses puiste seinade vahel suitsukonide keskel.Keegi oli proovinud ka seina veidi pöletada,aga juu siis ilm oli halb ja majake ei vötnud tuld./Lihased on nyydseks ka valusaks jäänud.Enam ei saagi aru,kas valutavad mäkketöusu vöi allamineku lihased.Igal juhul tuli siis uus möte kasutada jooksulihaseid ja see toimis päris hästi.Päris mugav on nii pehmete kontidega tasasel sammul joosta,kui samm liiga kangeks ja lyhikeseks jääb.Teel midagi eriti palju huvitavat ette ei tulnud,köik mis on,olen juba kirja pannud.Aga väikseid tähelepanekuid ikka.Prantsuse lehmadel on hea elu,muudkui lesivad rohustel miljonivaatega mäenölvadel öunapuude vilus ja mäletsevad udarad pungil,yhesönaga prantsuse piim tundub usaldusväärne ja maitsev olevat, mistöttu ka juust on väga hea.Maria ytles päris hea tähelepaneku,et prantslased on elegantselt lohakad...ma mötlen,et ju siis ka juust siit alguse saanud,kui piim torusse ära hangus (ärge seda tösiselt vötke).Poolele päevateekonna kaugusele jöudes,sain juba Maielt sönumi,et ta juba Seysellis kohal ja igavleb.Kuis me aga ka iganes pyydsime,ei läinud samm pikemaks,vaid ikka töntsimaks.Alguses tekkis kyll tahtmine,et Maie ise mäe otsa tuleks,aga kuna mägesid palju ja ta päris täpselt ei saanud aru,millise mäe otsas me komberdame,siis otsustasime ise alla tulla.Ai see oli valus,400m langust.Linnake oli ilus,aga ilm oli kylmaks läinud.Maieke leidis meid ise teelt ja töi jooksuga paar magusat saia.Tahtsime yhte baari sisse sooja minna,aga Maiele polnd see millegipärast meeltmööda.Hetk hiljem,kui sealt möödudes vilekoor pihta hakkas, saime aru ka miks...blondike oli liiga kauaks linna jäänud.Gite me linnast ei leidnud,oh,aga yks söbralik kunstigalerii omanik soovitas kedagi,kellel tore koht mäekylakeses.Möeldud,helistatud ja tunnike hiljem,seni kui me kebabis end pilgeni täis söime, tuldi meile linna autoga järele...ise kyll poleks suutnud sammukestki enam,ausöna.Ja koht oli ilus...ja Maieke pesi isegi väsinud rändurite pesu puhtaks.Siinkohal jätan pooleli,sest käes ju järgmine päev ja Maria ja Maie lesivad magusalt päikse käes,mis täna esimest päeva oma oma vöimsust näitab.