Turu jutud

Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.

Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.

Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.

Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.

Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.

Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.

Ja nüüd on uneaeg.