Turu jutud

Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.

Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.

Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.

Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.

Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.

Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.

Ja nüüd on uneaeg.

Tormimeenutus.

Üks paremini meenutusi esile kutsuv meel on haistmismeel. Lõhnad toovad möödunuid aegu vaid hetkega meelde. Ja muusika... minu jaoks on sellesse salvestadud kogu minevik.
Äsja olnud torm tõi aga seekord mulle omakorda meelde muusikat, mida kunagi väga armastasin. See oli aastaid tagasi, kui ühel lumetormisel öösel sõitsin Tallinnast viimase bussiga Tartusse. Istusin päris ees ja jälgisin teed, mida vast paari meetri ulatuses näha oligi. Tihedad lumeräitsakad lendasid vastu esiakent. Buss sõitis väga aeglaselt. Hüpnotiseerunult vaatasin bussi akent ning kiiruga töötavaid kojamehi. Panin ühelt sõbralt saadud kasseti nüüdseks vanamoodsasse pleierisse ning korraga muutus kogu sõit omamoodi müstiliseks. Olin seda muusikat vaid korra elus kuulnud - üks õhtu varem. Lumetorm aga süvendas mu kiindumust sellesse ning see jäi püsima pikaks ajaks. Küllap meil on midagi ühist. Veel üks ja teine ja kolmas lugu samast meeleolust.

Enne tormi

Järgnev nädal veedan siis taas Soomemaal. Tulin päevake varem, sest meedia ajas suurt tulevat lumetormi kuulutades meele ärevaks ja nii jäigi kauaoodatud kontserdile bmk-sse minemata ning sammusin hoopistükkis sadamasse, et jõuda enne tormi. Vaikne oli. Laev ei loksutand ja ülejäänugi sujus märkamatult. Tundub, et see igakahekuine reis on liialt harjumuseks saanud, et ajatajugi lülitub välja ning need 5-6 tundi, mis mul ühtekokku kulub Turgu jõudmiseks, lähevad nõnda, et arugi ei saa. Rongis korraks tabasin end mõttelt, et kus ma õieti olen... Tee Kupittaa jaamast siinsesse korterisse tundus juba nagu kodutee... huvitav, kui palju kohti ma varsti võin kodudeks nimetada, sest kodunemisega pole mul probleemi... seal, kus kott, seal kodu.
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)

Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!

Äng

Pole väga haruldane see, et sügisõhtutel, kui vihm end vastu akent peksab ja tuul männilatvu räsib, mus mingi kummaline ängistus pead tõstab. Selline, mis ei lase rahulikult olla, vaid otsib oma väljundit. See ei ole tavaline kurbus, mida häädel hetkedel isegi oma sõbraks pean, vaid kui kriipiv tunne, mis sunnib oma juuri otsima, ja isegi kui need leian, ei pruugi neis olla lahendust.

Nii tänagi. Olen terve päeva olnud mingi kummalikse ängistuse lummuses, mida ühe ja teise raamatuga püüdsin vaigistada, ent asjatult. Otsides leevendust muusikast, leidsingi midagi ilusat, mida ka tahan sinuga, hää lugeja, jagada: üks lugu tuneeslasest muusikult Anouar Brahem'ilt.
Muidugi tekitab see teistsuguseid tundeid, mis omakorda panevad igatsema kaugete maade, uute avastuste ning seikluste järele... Ah, keeruline on see inimhing, saaks siis enda omastki aru.

Jõhkrad naljad

Ma adusin täna, kuivõrd kergelt ma võtan elu ja surma tõsidust. Ei tea, kas see tuleb mu kohati ükskõiksest suhtumisest või uskumisest, et see elu ei ole veel kõik, aga vahel nalja ma selle üle heidan küll. Nii tänagi. Täisa valel ajal ja vales kohas, nagu mulle vahel kombeks on.
Lükkasin õhtul ühe protseduuri edasi, öeldes raviarstile, et teeme järgmisel päeval, kui patsient veel elus on. Ta jäi mulle sellise näoga otsa vaatama nagu ma oleks ikka tõeline julmur. Tol hetkel mõtlesin, et küll ikka on huumorivaene see teine, kuid tagantjärele mõeldes pole kindel, et ka minu reageering või väljendus eriti olukorrale adekvaatne oleks olnud. Teravad piiriäärsed naljad on sageli mu maiuspalaks ja ma tean, et ma pole ses osas ainus meditsiinitöötaja. Need ei ole isiklikud, kellegi vastu suunatud ütlemised, vaid pigem olukorra puhverid. Kuid kõik ei saa neist aru ja ma pole enne sellele mõelnud, et see nii võib olla. On palju selliseid töötajaid, kes tõesti kõigest südamest ja hingest teevad ja ütlevad head ning väike kibe nali on nende jaoks liig, mis liig. Hea, et ka selliseid inimesi on. See on uus asi, mida tunnetama õppida.
Nii ma siis lahkusin täna õhtul haiglast, jõhkardist patukahetseja nägu peas. Ja pattu ei kahetsenud ma mitte tegelikult väga selle nalja pärast, kuivõrd sügavama tunnetuse pärast, et äkki ikka ei oleks pidanud tänast tööd homse hoolde või hooletusse lükkama.

Tühjad sõnad.

Ma tihti leian end küsimast või rääkimast mõttetusi - lauseid, mis tegelikult ei lähe korda ja midagi ei muuda, lihtsalt tühijutt. Siis hetk või mõni hiljem selle üle endamisi aru pidades, leian, et paljutki oleks võinud jääda ütlemata, mainimata või pärimata. See lähtuv mu suust kuulutab mu olemust, sisu....ja vahel on selleks tühjus.
Miks siiski täidan "targa jutu" vahepealse tühisega - on see müüritäide, et väärtusenatuke seisaks koos või hoopis halb vundament? On's see tahe anda enda olemasolust või kohalviibimisest märku? Katkestada piinlikku vaikust? Meeldida? Samas pole tühi loba olukorda kunagi eriti paremaks teinud.
Ja siiski on raske suud pidada. Küllap on see iseloomuviga. Sportlaseks ei saada lihtsalt niisama - see on suur töö. Küllap ka iseloomu treenimiseks on suurt tööd vaja... kas aga jätkub tahet?

Üks sõber just hiljuti mainis, et rääkima õpitakse mõne aastaga, vaikima aga kogu elu.

Mõtteid targast raamatust:
^{Ps 141:3}Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!
^{Õp 12:23}Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
^{Õp 17:28}Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.
^{Srk 22:27}Kes paneks minu suu ette valvuri ja minu huultele kohase pitseri, et ma ei langeks ja minu keel mind ei hävitaks?

W.S. Maugham

Avastasin ta üle pika aja taas. Ma ei tea, kuid siiski aiman, mis mind tema kirjutistes võlub. Ehk on see mingi sarnane ideaali aimdus, nõrkus või kirg, mille ma tema kirjutistest endale kunagi keskkooli aegu sisse lugesin... Ehk on see tema sisuka kirjakeele köitev lihtsus... Igal juhul midagi väga köitvat, mis paneb mind ühe raamatu järele teist haarama, et seda "midagi" taas, ehk küll teise varjundiga, leida.