Vihmane päev

Täna on Farfas vihmane päev ja ma ei pea väga mõtlema, mida teha või kuidas olla. Saangi rahulikult toas istuda ja raamatut lugeda või radiolooga keise lahendada, millega juba eile õhtul algust tegin. Eile rabasin tööd teha, kitkusin roosid umbrohust puhtaks ja see oli selline meeldiv rahmeldamine. Käsivarred on nüüd roosiokastest kriimulised. Hiljem kloostriemand trimmis muru ka ära ja nüüd näeb aed hea välja. Aiatöö on kloostriemanda rida, ma väga loodan, et ei ole liigselt tema asjadesse trüginud. Kui ma küsin ühe või teise nunna käest, et kuidas sellele või teisele lillepotile ligi pääseb, on vastus ikka üks, et küll ema teab. Eile hakkas minuga rääkima üks pisike kõhnuke india nunn, kelle laubal suures murekortsud on. Ta muretseb Farfa kasside pärast. Üks triibuline on end vapralt ka talle sappa võtnud, ent süüa ta talle anda ei tohi, teised ei lubavat. Mõnes mõttes on see aru saadav, sest kassid on köögi ukse juures ühe puu tublisti ära kraapinud ning see näeb üsna kuivanud välja. Ma pakuks puu nigela olukorra põhjuseks ka teise teooria välja, see seisab kohe solgitsisterni kõrval, kuhu nunnad äädikasegust vett ja seebivett valavad. Kes teab, ehk satub sealt miskit pinnasesse ning puu juured on seal kohe lähedal. Aga kassid ei näe siin sugugi kõhnad välja. Rääkisn muretsevale nunnale loo, et kui väike olin, oli meil kass Miitsu, kes nägi kaks korda kõhnem välja, kuigi ta süüa sai regulaarselt. Miitsu aga arvas, et peaks hoopis meid toitma ja nii mõnelgi hommikul tõi voodisse kergelt üles klopitud elusa hiire ja kui me talle selgeks tegime, et suur tänu, meie hiir ei söö, siis krõmpsutas ta selle ise rahulikult kõige naha ja karvadega sisse. Siin on ju kohe nurga taga misjonipoes helde südamega Kristiina, kes kõiki Farfa kodutuid kasse nimepidi teab ja nende eest hoolitseb. Nii ma lohutasin väikest nunna, kel loomade suhtes hell süda on. 

Täna saab nädalake siin olemisest täis. Ma hakkan nüüd maha rahunema ja harjuma. Kui keegi küsib, et kuidas siis on, siis ma ütleks, et tunded on kergelt vastuolulised ja vahel mõtlen, et kas ikka peaksin nii puhkust veetma. Ent ma mäletan, et sarnased tunded valdasid mind ka mu rännakute alguses, erti, kui jalad harjumatusest kangeks kiskusd ja talla all villid igal sammul haiget tegid. Tagasi vaadates oli ikka see aeg eriline ja õnnis. Ka siin. Ma lihtsalt olen rahulikult, elan ja hingan selles rütmis, mis väga palju erineb mu igapäevasest elust. 

Väljas sajab ühtlaselt vihma. Linnukesed laulavad. Kägu kukub. Kaugustes on kuulda ka lammaste määgimist. Selline linnainmese igatsetud vaikus.