neljapäev, 11. juuni 2009

20

20 päev Moissac - Saint Antoine

Tänane jutt tuleb lyhike. Prantsuse hommikusöök iiri moodi oli palju rikkalikum, anti kövasti saia ja moosi ja magusat jogurtit ka. Vihma tibas kui uksevahelt välja piilusime, aga tuli minna. Pealegi olime Ingega viimased minejatest. Korraks läksime tagasi kesklinna, et ha väike turistikäik, aga kirikust kaugemale ei jöudnudki, sest hakkas sadama. Jäi vaatamata klooster, mis pidavat ka väga ilus olema, muidu linn nagu linn ikka. Tee sel päeval oli mönevörra yhekylgne, esimesed 16km kulges kanali körval. Kanal oli tammide abil löikudeks jaotatud ning iga löik asus erineval tasemel. Oleks tahtnud näha, kuidas väikesed laevad tammist läbi söidavad, aga jäi nägemata. Teisel pool oli aga suur Le Tarni jögi, mis vahepeal yhines veel suurema La Garonnega ning seejärel oma teed voolasid, jättes teisele poole Golfechi kanali. Kahe kanali veetase oli väga erinev. Selline väike pögus ylevaade siinsest veevärgist. Pikk tee asfaldil teeb jalapöhjad ymaraks ning jalad väsivad tunduvalt kiiremini kui pehmel pinnal köndides. Kes seda ei tea, öpib omal nahal esimese nädala jooksul selgeks. Nii on ka teepervel murul alati teine väiksem rada sisse tallutud, mis teeb teeleidmise veidi kergemaks, kui yhtegi märkki silmaulatuses ei ole. Saime sel läeval päris mitmel korral vihmasabina kaela, aga see käib asja juurde. Muidu poleks asi täiuslik, kui köik liiga hea oleks. Ka on mitmed väikesed metsateed muutunud palju porisemaks ja libedamaks, eks seegi ole camino völu, niisama ju keegi vabast tahtest pori sisse tallama ei läheks. Tee peale jäi yks kena Auvillar'i nimeline linnake, kus lootsime kohvipausi teha, aga linnal oli pidupäev ning nii ootas ta lipukestesse ehituna oma peotundi. Kohvikud olid kinni ja ei jäänud muud yle, kui edasi minna. Väike St Antoine ootas juba ees väikese lihtsa ööbimispaigaga. Ilus kyla väga ilusa kirikuga. Kirikud on muutunud värvilisemaks, seinad on rohkete mustritega kaunistatud ning altari kohal sinetab kuldsete tähtedega taevas. Natuku meenutas mulle siinne pyhakoda pyha Franciscuse katedraali Assisis. Gite ees nägin taas Didieri, meditsiinivenda, kes kasvult suur, blond ning kes oma väikeste varvaste vaeva vähendamiseks saabastesse augud löikas. Kohtasin teda juba esimesel öhtul oma rännaku algusening kaotasin silmist peale Conques'i. Tore mees. Natuke meestest ka. Mehi on igasuguseid ning möned on natuke edevamad kui teised. Naiste toa ukse juures olid peeglid ja need olid höivatud enam meeste kui naiste poolt. Yks Franzi nimeline mees kärpis juukseid, tuftitas ja luftitas ennast kogu aja, kui mina jöusdsin pesu ära pesta ja 5 korda sealt mööda ködida. Franzul oli palju kosmeetikat ka kaasas. Ykskord tabasin ta ennast pildistamast, seda ta vist häbenes veidi ja köndis kiiremini edasi. Järgmisel hommikul oli peegel poolpalja tedretähnilise nimetu pariislase poolt höivatud, kes ymisedes oma hommikuprotseduure läbi viis. Pean veidi nende körval häbenema, sest vahel jäävad juuksed paar päeva kammimata. Aga jalgade eest kannan head hoolt, peale kerge luupörutuse ja insertsioniidi pole hullemat, mille yle kurta. Selles kylas oli yks restoran, kus meid 14euri eest hästi söödeti ja joodeti. Pärast öhtusööki tuleb alati millegipärast vastupandamatu uni.

1 kommentaar:

t. ütles ...

jälgin Su kirjutisi põnevusega ja usun, et üksi Santiago poole sammuda on hoopis muu kui tuttavate eestlastega. ajab mullegi natuke tahtmise peale, kuigi kardan hirmsasti usse.